Kolmapäev, 16. detsember

Niisiis, esmaspäeval käisime Ravennas ära, suhteliselt sarnane linn Riminile: mitte kuigi suur ja vaatamisväärsusi jätkub.
Päev algas nagu ikka: äratus, hügieen, kiire hommikusöök, telekast "Ti Vorrei" lugu (seda kuulame iga hommik, päev ja õhtu igalt poolt...), ja siis juba bussi peale. Muidugi on meil majas ka üks neiu, kes veedab vannitoas aega kohati rohkem kui meie kolme poiste ajad kokku liita, niisiis ka esmaspäeval, seetõttu jäi neiu ka bussist maha ning ka rongist, mis tähendas seda, et tema jaoks jäi Ravenna reis ära seekord. Küll aga ei heidutanud see meid, läksime rongile ja sõitsime Ravenna poole, vihma sadas, nagu ka 2 eelnevat päeva, mistõttu oli suhteliselt ebameeldiv seal olla. Mustanahalised tulid juba rongijaamas äri ajama oma vihmavarjudega, müües neid 5 eurot tükist, me arvasime selle liiga paljuks olevat, pakkusime 2 eurot, keelduti. Liikusime vanalinnas, mitmed ja mitmed mustanahalised ärimehed tulid vihmavarje pakkuma, kuni lõpuks üks sell jäigi nõusse 2 euroga, ostsime paar vihmavarju siis ja liikusime edasi. Käisime muuseumis ja vaatasime mitmeid vaatamisväärsusi, käisime vahepeal söömas ka mingis pitsarestoranis, kus olid kusjuures vägagi nauditavad pitsad ja teenindus oli ka väga sõbralik ja tore. Tagasi rongi peale liikudes olid vihmavarjud juba nii läbi omadega, et 1 neist tuli ära visata, teise võtsime ikkagi kaasa, et ehk Riminis läheb ka vaja. Õhtupoolik Riminis möödus nagu iga teine vaba päev: kõik oma arvutites kas siis filme/sarju vms vaatamas või siis inimestega jutustamas, tagataustal televiisor, väike snäkk ja mõnusalt lebo.
Ajasime kõik paberid ka täna joonde kontoris, nii et põhimõtteliselt on selleks korraks reis läbi, kuigi me lähme veel homme ja ülehomme Romaniga restorani, sest me juba nädala alguses lubasime, et lähme, nii ka teeme. Nüüd juba ootame vaikselt pühapäeva, kell 06.13 väljub rong Milanosse.

Pühapäev, 13. detsember

Taaskord üks vaba päev, homme siis Ravennasse kel 9.00 rongiga, aga sellest juba hiljem.
Restoranis teeme järjest rohkem ja raskemaid asju, kui alguses saime ainult salatit hakkida, siis nüüd teeme ise pastat algusest lõpuni: valmistame pastataigna, teeme erineva kujundiga pastasid, keedame neid ning kõige lõpuks juba roogadeni välja, valmistame kastme, lisame pasta ja loobime pannil, kuni kõik on segunenud, lisame riivitud juustu, loobime veel natuke, et juust sulaks ilusti ning seejärel taldrikule, kust algab tee kliendini. Peale selle teeme veel kooke, alguses oli küllaltki harjumatu koogitaigent rullida, kuid peale seda kui peakokk näitas paar head nippi, läheb asi palju kiiremini ja paremini, selliseid nippe väga koolist ei õpi, praktika annab kogemusi jne..
Peale kookide on veel muidugi küpsised, neid ka mitu erinevat, suhteliselt igapäevane tegevus.
Siinkandis on vägagi teemas igasuguse rohelise söömine, taimed, mis meenutavad vägagi meie mõistes umbrohtu, pestakse, puhastatakse, keedetakse, hakitakse ja serveeritakse ilma ühegi maitseaineta. Maitse meenutab vägagi muru, aga küllap see mingil põhjusel Itaallastele meeldib. Peale rohelise on veel mõned küllaltki huvitavad toidud, näiteks Baccala, tegemist on tüüpilise Itaalia roaga, milles kasutatakse soolatud turska, seda turska hoitakse mitu nädalat vees, et eemaldada üleliigne sool (muidugi selle aja peale omastab kala vägagi vänge haisu, mis meenutab mõneti mädanevat korjust), peale seda kala küpsetatakse ahjus, tehakse sellest suppi või muid roogasid, muidugi kala hais jääb alles ning tegelikkuses see maitse nüüd küll kuigi nauditav pole, aga noh, maitse asi.
Siiski veel üks, mis silma jäi, kui me alustasime seal praktikat, siis nägime kööginurgas kasti, milles hallitasid kuklid, need korjati ära paar nädalat hiljem, meie muidugi ei näinud kuhu need viidi või mida tehti, kuid alles sel nädalal külmikus ringi uurides leidsin need kuklid taaskord üles, seekord olid nad juba ilusti vaagnatele pandud, pooleks lõigatud, ilmselt selleks, et hallitus kergemini ligi pääseks, ma polnud kunagi varem nii palju erinevaid hallitusevärve näinudki, neid me ilmselt proovida ei saa, aga see ilmelt väga halb just polegi.
Järgmine nädal on siis viimane siin, loodetavasti siiski Itaalia köögipoole pealt sellega lõpp ei tule, kas siis mingitele kursustele minnes või isegi siia tagasi tulles.
Aga olgu, pikk jutt sitt jutt, homme või ülehomme siis juba lähemalt Ravennast

Esmaspäev, 7. detsember

Jälle siis nädalake möödas, kõik päevad on suhteliselt vennad: 8.00 äratus, hügieen, söömine, natuke telkut ja siis bussi peale, praktika, peale seda koju, magamine, söök, filmid, ja jälle magama. Nädala sees eriti linna peal ka midagi ei toimu, nii et põnevust eriti pole, nädalavahetustel aga see-eest on toredam, rahvas liigub ringi, kohalikud tuttavad kutsuvad ka välja, nii et reede ja laupäev on juba toredamad. Esmaspäev nagu täna, on mahamagamiseks, sest täna ei olnud kuskile ekskursiooni, mingeid plaane polnud, seega kodus magamine ja niisama lösutamine. Homsest siis jälle praktikal, järgmine pühapäev Ravennasse ja siis ongi vaid nädal alles jäänud, loodetavasti läheb see aeglaselt, ei ole eriti tahtmist siit ära tulla enam. Ilmselt kirjutan jälle siis kas vahetult enne Ravennat või peale seda.

Laupäev, 28. november

10 päeva on siis viimasest postitusest möödunud, selle aja jooksul oleme linna peal ringi jalutanud ja uudistanud eluolu üpriski palju, sealhulgas lõppes keelekursus ning algas praktika, hetkel siis 4 päeva käinud praktikal. Esmamulje oli muidugi üpriski halb sellest restoranist: väike koht, vägagi räpane köök (kööginurgas seisis kast hallitanud kuklitega), suhteliselt kiviaegne tehnika (ahi, mis on pärit 80ndatest) jne.
Kuigi esmamulje oli üpriski halb, juurde lisas veel see, et väljas reklaamplakati peal oli kirjas "Bar&Pizzeria", mis ajas küllaltki närvi, sest Eestis olles hoiatas Monaco peakokk Oleg Alasi mind pitsategemise eest, sest sellist asja võib ka Eestis olles õppida ja praktiseerida, Itaalias võiks ikkagi midagi õppida ka. Kannatasin siis paar päeva ära ning suhtumine sellesse kohta muutus absoluutselt, kokad ja töötajad on vägagi sõbralikud, kuigi keegi ei oska ühtegi keelt peale Itaalia keele, seetõttu käib suhtlemine käte ja jalgadega ning keelekursus tuleb suhteliselt abiks ka. Pitsategemist seal siiani näinud pole, kuigi on olemas korralik pitsaahi, võibolla pole lihtsalt ajastus kõige õigem, sest olen kuulnud ütlusi et Itaallased ei söö enne kella 6 õhtul pitsat. Nendel hommikustel tundidel, mil ma seal olen, saame ette valmistada erinevaid toite, abistada a la carte'ga jne, tavaliseks on juba saanud see, et hommikul sinna minnes teen 2 kooki valmis, võibolla küpsiseid, hakin erinevaid köögivilju, kell 11.30 on tavaliselt lõunasöök, peale seda algab suhteliselt igav aeg meie (minu ja Romani) jaoks, kuna siis tuleb a la carte pool, 12.00-14.00 on restoran väliskülalistele avatud, tellimusi tuleb üpriski palju ja meil ei jäägi muud üle, kui ainult vaadata kuidas teised kokad sahmivad, kuna meid veel eriti ei lasta pliitide ligi. Täna oligi esimene kord, kui me saime üldse panni käes hoida ja pastat segada kastmega (siinkandis ei kasutada kulpe, kahvleid jms riistu toidu segamiseks pannil, vaid loobitakse toitu õhku panni abil), algus oli küllaltki robustne ja harjumatu, aga peale paarikümmet pannitäit hakkas asi juba sujuma, loodetavasti hakkame varsti ise tellimusi vastu võtma ja neid väljastama. Homme on siis vaba päev, saab puhata esmaspäeval San Marinosse, aga sellest kirjutan juba siis.

Kolmapäev, 18. november

Hommikul jälle äratus kell 8, keelekursused, poeskäik ja siis hotelli, kus teeme süüa, vaatame telekast itaaliakeelset õudukat, ning ootame pingsalt hotelli omanikku, kes meile interneti parooli annaks, õhtu jätkub suhteliselt nii, et kõik istuvad arvutites, uudistavad netis, kirjutavad blogi ja suhtlevad inimestega msnis, sest neid küsimusi: "kuidas läheb?" , "sa oled Itaalias??" jne. tuleb nagu seeni peale vihma.
Kui kõik uudised vaadatud, toimub hammastepesu ja magamaminek, et homseks välja puhata.

Teisipäev, 17. november

Ärkame kell 8, et saada kokku 8.30 oma juhendajaga kes meid keelekursustele viiks, esimene bussisõit ja piletisüsteemist selgitused. Itaalia keelt õpetab meile üks Giulio nimeline mees, kes on vägagi sõbralik ja naljakas tüüp. Esimene keeletund läbi, käime poes, teeme esimesed vajaminevad sisseostud (majapidamisvahendid ja söök), arve 40 euro ligidale, õnneks ostsime asjad kolme peale. Kerge eine hotellis, seejärel kohtumine juhendajaga, et minna vanalinna. Rimini vanalinn on tõsiselt ilus, millest panen ka hiljem pilte. Peale ekskursiooni liigume tagasi hotelli, kus maitseme oma esimesed Itaalia õlled, seejärel käime rannas ja lähme hotelli magama.

Sõit ja saabumine

Esmaspäeva hommik, kell on 5, üldse ei taha ega viitsi kuskile minna, aga peab, veel viimased pakkimised ja koos kohvrite ja kompsudega bussi peale jooksu.
Lennujaama jõuan umbes kolmveerand 7, et kindlasti ikka jõuda selle lennu peale, aega veedan ühe kena neiuga endist pilti tehes, kuni saabuvad ka teised tüübid, kellega samale lennule astuda.
Läbime turvakontrolli edukalt, istume veel natuke aega niisama ja seejärel astume lennukisse, esimene lennukogemus ootamas. Leian omale koha akna all, ruumi on kahtlaselt vähe, aga saab hakkama. Lennuk viivitab natuke, kuid seejärel toimub kiire õhkutõus, mis, tuleb välja, on vägagi lahe kogemus. Sõit Riiga kestab 35 minutit, maandume, ootame jälle paar tunnikest, liigume teise lennuki peale, mis seekord sõidab 2 ja pool tundi. Lend üle Alpide on vapustav, allpool ja pealpool on tihe pilvetekk, kohati on näha kõrgeid mäetippe, mis lõikavad pilvedest läbi. Jõuame Milanosse umbes kella 2 paiku ja lennujaamast otsime bussi, millega algab sõit rongijaama, kus otsime meeleheitlikult oma rongi (rongijaamas oli 24 rida, meil polnud pileti peal rida kirjas, nii et otsisime). Lõpuks leiame rongi, sätime end sisse ja ootame, rongisõit hilineb tehnilise vea tõttu pool tundi, siiski loodame parimat ja ootame edasi. Olgugi, et piletil on eeldatav sõiduaeg 3.5 tundi, jõuame kohale 9 paiku piletil oleva 19.34 asemel. Leiame üles oma juhendaja, kes viib meid hotelli, kus teeme kiirelt mõned pildid katkiolevatest asjadest, ning liigume linna peale lootuses süüa leida. Leiame mingisuguse suvalise lahtioleva pubi, kus tellime pitsad, pärast arvet makstes selgub, et isegi salvrätikute eest küsitakse üle 1 euro, õnneks pääsesime sellest salvrätimaksust seekord, liigume tagasi hotelli, et natukenegi magada.