Laupäev, 28. november

10 päeva on siis viimasest postitusest möödunud, selle aja jooksul oleme linna peal ringi jalutanud ja uudistanud eluolu üpriski palju, sealhulgas lõppes keelekursus ning algas praktika, hetkel siis 4 päeva käinud praktikal. Esmamulje oli muidugi üpriski halb sellest restoranist: väike koht, vägagi räpane köök (kööginurgas seisis kast hallitanud kuklitega), suhteliselt kiviaegne tehnika (ahi, mis on pärit 80ndatest) jne.
Kuigi esmamulje oli üpriski halb, juurde lisas veel see, et väljas reklaamplakati peal oli kirjas "Bar&Pizzeria", mis ajas küllaltki närvi, sest Eestis olles hoiatas Monaco peakokk Oleg Alasi mind pitsategemise eest, sest sellist asja võib ka Eestis olles õppida ja praktiseerida, Itaalias võiks ikkagi midagi õppida ka. Kannatasin siis paar päeva ära ning suhtumine sellesse kohta muutus absoluutselt, kokad ja töötajad on vägagi sõbralikud, kuigi keegi ei oska ühtegi keelt peale Itaalia keele, seetõttu käib suhtlemine käte ja jalgadega ning keelekursus tuleb suhteliselt abiks ka. Pitsategemist seal siiani näinud pole, kuigi on olemas korralik pitsaahi, võibolla pole lihtsalt ajastus kõige õigem, sest olen kuulnud ütlusi et Itaallased ei söö enne kella 6 õhtul pitsat. Nendel hommikustel tundidel, mil ma seal olen, saame ette valmistada erinevaid toite, abistada a la carte'ga jne, tavaliseks on juba saanud see, et hommikul sinna minnes teen 2 kooki valmis, võibolla küpsiseid, hakin erinevaid köögivilju, kell 11.30 on tavaliselt lõunasöök, peale seda algab suhteliselt igav aeg meie (minu ja Romani) jaoks, kuna siis tuleb a la carte pool, 12.00-14.00 on restoran väliskülalistele avatud, tellimusi tuleb üpriski palju ja meil ei jäägi muud üle, kui ainult vaadata kuidas teised kokad sahmivad, kuna meid veel eriti ei lasta pliitide ligi. Täna oligi esimene kord, kui me saime üldse panni käes hoida ja pastat segada kastmega (siinkandis ei kasutada kulpe, kahvleid jms riistu toidu segamiseks pannil, vaid loobitakse toitu õhku panni abil), algus oli küllaltki robustne ja harjumatu, aga peale paarikümmet pannitäit hakkas asi juba sujuma, loodetavasti hakkame varsti ise tellimusi vastu võtma ja neid väljastama. Homme on siis vaba päev, saab puhata esmaspäeval San Marinosse, aga sellest kirjutan juba siis.

Kolmapäev, 18. november

Hommikul jälle äratus kell 8, keelekursused, poeskäik ja siis hotelli, kus teeme süüa, vaatame telekast itaaliakeelset õudukat, ning ootame pingsalt hotelli omanikku, kes meile interneti parooli annaks, õhtu jätkub suhteliselt nii, et kõik istuvad arvutites, uudistavad netis, kirjutavad blogi ja suhtlevad inimestega msnis, sest neid küsimusi: "kuidas läheb?" , "sa oled Itaalias??" jne. tuleb nagu seeni peale vihma.
Kui kõik uudised vaadatud, toimub hammastepesu ja magamaminek, et homseks välja puhata.

Teisipäev, 17. november

Ärkame kell 8, et saada kokku 8.30 oma juhendajaga kes meid keelekursustele viiks, esimene bussisõit ja piletisüsteemist selgitused. Itaalia keelt õpetab meile üks Giulio nimeline mees, kes on vägagi sõbralik ja naljakas tüüp. Esimene keeletund läbi, käime poes, teeme esimesed vajaminevad sisseostud (majapidamisvahendid ja söök), arve 40 euro ligidale, õnneks ostsime asjad kolme peale. Kerge eine hotellis, seejärel kohtumine juhendajaga, et minna vanalinna. Rimini vanalinn on tõsiselt ilus, millest panen ka hiljem pilte. Peale ekskursiooni liigume tagasi hotelli, kus maitseme oma esimesed Itaalia õlled, seejärel käime rannas ja lähme hotelli magama.

Sõit ja saabumine

Esmaspäeva hommik, kell on 5, üldse ei taha ega viitsi kuskile minna, aga peab, veel viimased pakkimised ja koos kohvrite ja kompsudega bussi peale jooksu.
Lennujaama jõuan umbes kolmveerand 7, et kindlasti ikka jõuda selle lennu peale, aega veedan ühe kena neiuga endist pilti tehes, kuni saabuvad ka teised tüübid, kellega samale lennule astuda.
Läbime turvakontrolli edukalt, istume veel natuke aega niisama ja seejärel astume lennukisse, esimene lennukogemus ootamas. Leian omale koha akna all, ruumi on kahtlaselt vähe, aga saab hakkama. Lennuk viivitab natuke, kuid seejärel toimub kiire õhkutõus, mis, tuleb välja, on vägagi lahe kogemus. Sõit Riiga kestab 35 minutit, maandume, ootame jälle paar tunnikest, liigume teise lennuki peale, mis seekord sõidab 2 ja pool tundi. Lend üle Alpide on vapustav, allpool ja pealpool on tihe pilvetekk, kohati on näha kõrgeid mäetippe, mis lõikavad pilvedest läbi. Jõuame Milanosse umbes kella 2 paiku ja lennujaamast otsime bussi, millega algab sõit rongijaama, kus otsime meeleheitlikult oma rongi (rongijaamas oli 24 rida, meil polnud pileti peal rida kirjas, nii et otsisime). Lõpuks leiame rongi, sätime end sisse ja ootame, rongisõit hilineb tehnilise vea tõttu pool tundi, siiski loodame parimat ja ootame edasi. Olgugi, et piletil on eeldatav sõiduaeg 3.5 tundi, jõuame kohale 9 paiku piletil oleva 19.34 asemel. Leiame üles oma juhendaja, kes viib meid hotelli, kus teeme kiirelt mõned pildid katkiolevatest asjadest, ning liigume linna peale lootuses süüa leida. Leiame mingisuguse suvalise lahtioleva pubi, kus tellime pitsad, pärast arvet makstes selgub, et isegi salvrätikute eest küsitakse üle 1 euro, õnneks pääsesime sellest salvrätimaksust seekord, liigume tagasi hotelli, et natukenegi magada.